Suvi 2013

Panin nii üldistava pealkirja, sest viimasest sissekandest on palju aega möödunud ning kirjutada mingist ühest ja konkreetsest sündmusest, ei tule mul kohe pähegi. Kõigi sündmuste keskmeks on (õigemini oli) see kaunis, teguderohke ja meeldejääv suvi!

Mida soojemaks ilmad läksid, seda vähem jäi aega ja mõtteid trennis käimisele ning nii me otsustasimegi, et suvel me Gustawiga oleme „kooli vaheajal“ ja ei hakka seda aega kuskilt vägisi enda jaoks välja pigistama. Suvel on junii palju muud põnevat ja huvitavat, palju liikumist ja ringi jooksmist!

Gustawi jaoks oli suvi super lahe! Einoh tegelikult ju meile kõigile ikka oli! Esiteks sain ma juba kevadel endale uue jalgratta, millele ma muretsesin spetsiaalse tugeva koera korvi. Oi kuidas ma seda otsisin! Nii ratast, kui seda koerakorvi. Mõte oli ju iseenesest lihtne, et on tarvis jalgratast ja on tarvis korvi - aga teostus...

Kõigepealt leidsin internetist, et näed "välismaal" lemmikloomatarvete poodides on sellised petbox`id täitsa olemas ja hakkasin asja siit kaubandusvõrkudest otsima. Pole! Polnud keegi eriti kuskil kuulnudki. Kui me siis koos poemüüjatega mööda katalooge tuhnisime, siis avastasime, et on ikka küll täitsa kataloogis olemas, aga lihtsalt keegi pole varem midagi niisugust siia tellinud ega soovinud. No ja niimoodi sai minust omamoodi avastaja ja esmatellija. Tellisin kataloogi alusel sobivas suuruses petbox`i ära ja võttis aega mis ta võttis, lõpuks jõudis isegi kohale ka.

Saimegi Gustawiga terve suvi läbi palju ringi sõita. Ma tundsin juba eelneval suvel hirmsasti puudust jalgrattast, millega saaks lihtsalt sõita mereranda või metsa. Maastiku-ehk sportratas mul oli, aga sellel ei olnud sobivat kohta, kuhu paigaldada korvi.

Linnaratastele, mis poes müügil olid ei sobinud ka kõigile see korvi kinnitus, kuna koera korvi alune vajas spetsiaalset tugevat combo-pakiraam alust. No ja niimoodi ma otsisin sobivat rattamudelit pea pool aastat!!! Ohh kui palju närve mul selle ootamise ja asjaajamise peale kulus. Kui palju seletamist ja selgitamist. Kui palju mind vaadati, kui napakat oma kapriisidega. Aga tasus ära ka!

Esimene jalgrattasõit Gustawile kahjuks kohe üldse ei meeldinud. Sõitsin umbes 4 kilomeetrit isa juurest jalgrattapoodi ja kui ma Kusti lõpuks korvist välja lasin, siis ta oli igast otsast lahti, nagu merehaige – oksendas ja kõht oli lahti, ilmselt kas hirmust või loksumisest või ma ei tea. Eks see jalgratta sõit oli tema jaoks vist nagu ameerika-mägede atraktsioon. õudne-hirmus ja jube! Juba järgmisel korral tundis ta ennast palju kindlamini ja nii varsti ta juba teadis, et korvis sõitmine tõotab tulla ainult head – sõidetakse metsa või mere äärde ja seal saab ratta kõrval juba ise vabana ringi jooksta. Ja oi see talle meeldis! Jalgratta ees, kõrval ja järel kihutamine! Ma sain teda tõeliselt jooksutada! Ja oi kui kiire ja väsimatu jooksumees see pinšer on! Nüüd ma küll ei imesta, et see tõug kunagi hobu-postitõlla kõrval saatjana kaasas jooksis. Mere ääres käisime me tihti. Mina oma päikeseloojanguid pildistamas ja fotokirge rahuldamas ja Gustaw niisama kaasas möllamas.
 

Ja mererand polnud muidugi ainus koht, kus me käisime! Tõnu käis Gustawiga igal hommikul jões ujumas ja eriti palavatel päevadel isegi mitu korda. Gustaw võiks öelda on sündinud vetelpäästja. Või vähemalt ta ise arvab nii. Ta ei jäänud Tõnust meetrit ka maha, kui see ujuma läks. Ujus nagu väike hüljes. Hüppas mauhti pommi vette ja sibas nii kiiresti järele, et Tõnul oli päris raskusi eest ära ujuda. Väga kaugele ma neil muidugi ei lubanud ujuda, mine tea, väike koer, tugev jõe vool, äkki tõmbab vett ninna või läheb ujumine sassi. Loom võib ju samamoodi ära uppuda kui inimene. Ja nii rumal on ta meil küll, et ta ujuks Tõnule kasvõi teisele poole kallast järele ja ei jääks sammugi maha.

Üldse tegime suvel igasugu toredaid asju koos: käisime Saaremaal ja Leedus, matkasime paadi ja jalgratastega, puhkasime mere ja jõe ääres, käisime erinevatel üritustel ja külastasime vahvaid koerasõbralikke kohvikuid ning hotelle, nägime ehedat maaelu kanade ja lehmasõnnikulõhnaga, tegime tutvust külakoertega, käisime metsas jooksmas ja jões ujumas. Suvi oli kohe hiiglama hiiglama tore aeg meile kõigile! 
 
No ja pärast suve saabub teadupärast jälle sügis. Meie pere elus tähendab nii suve algus kui lõpp ühte muudatust - suvel elame me maal (st Paikuse korteris) ja sügisel kolime tagasi Pärnu kesklinna korterisse. Nii nagu suvi läbi, nii saavad ka välised toimetused õues ja aiamaal otsa ning linnaelu tõuseb taas au sisse.

Gustawi jaoks tähendab linnaelu eelkõige pikki jalutuskäike mere äärde ja rannaparki. Aavastasingi linna tagasi tulles, et siia on suve jooksul rajatud nii mõnusaid terviseradasid ehk kergliiklusteid jalakäijatele ja jalgratturitele. Saab valida erinevaid marsruute ja kõndida koos Kustiga 10 kilomeetriseid ringe. Väga vahva! 
 
Novembri algusest alustasime uuesti agility treeningutega. Oleks ka varem, kuid treeningud toimusid kuni viimaseni veel õues ning treeningruumid kolisid uude kohta, moodustati uued grupid vastavalt siis algajatele ja edasijõudnutele ning see algus kõik venis paratamatult.

Aga kõigest sellest juba mõni teine kord! 

Jälle nägemiseni ja lugemiseni!