 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
||
kolmapäev, 7. august 2013
TRENNI JUTTU
Nüüd siis natukene trennijuttu ka.
Alstuseks ma teeks reklaami meie „Pärnu Agility“ klubile. Kui sa oled Pärnu või Pärnumaa inimene, kui sul on koer ja kui sulle pakub huvi oma neljajalgse sõbraga midagi põnevat ette võtta, siis on just „Pärnu Agility“ ja agility treeningud selleks see õige koht, kuhu sa oma sammud peaksid seadma! Kohe päris täitsa tõsiselt!
Meie klubi treenerid Ede Brand ja Eve Lepik on lihtsalt suurepärased inimesed, ütleksin, et Koerainimesed suure
algustähega.
Kui mina enne trenni minemist arvasin, et ma saan ise ka oma koeraga hakkama ja no mida see võõras inimene ikka teab minu koera kohta sellist, mida mina ei tea – siis ma eksisin. Koerte treenerid on ikkagi kogemustega koolitajad ja nad on näinud sinust rohkem, teavad sinust rohkem ja oskavad sinust rohkem.
Kui mina enne trenni minemist arvasin, et ma saan ise ka oma koeraga hakkama ja no mida see võõras inimene ikka teab minu koera kohta sellist, mida mina ei tea – siis ma eksisin. Koerte treenerid on ikkagi kogemustega koolitajad ja nad on näinud sinust rohkem, teavad sinust rohkem ja oskavad sinust rohkem.
Me oleme nüüd Gustawiga käinud trennis umbes pool aastat ja areng on olnud minu jaoks tohutu – meie mõlemi areng! Kui me trenni läksime, siis ma olin täpselt samasugusel arvamusel, et see koer ei hakka eluilmaski midagi tegema – mis istu?, mis lama?, mis takistusi ta hakkab käsu peale tegea? – et nalja teete või??? Ma olin täielik skeptik, kuna ma nägin mida ta tegi kodus ja kodus ta ei kuulanud ühtegi keeldu ega käsku ja mis hea pärast ta seda veel väljaspool kodu tegema oleks pidanud.!?
Üllatus üllatus! Meie treener Ede pani ta esimese 10 minuti jooksul käsu peale istuma ... mul vajus suu lahti!!!! Eeee...et mismoodi?? Et kuidas ta seda nüüd tegi? Järgmiseks ta juba lamas!!! Noh põhimõtteliselt selline oligi meie esimene trenn. Et hakata koeral treenima käsklust täitma ja selle eest preemiat andma, et ta saaks aru, kui ta kuulab käsku, täidab selle, siis saab midagi head. Esimesed nädalad tomub põhimõtteliselt selle kinnsitamine koera peas.
Üllatus üllatus! Meie treener Ede pani ta esimese 10 minuti jooksul käsu peale istuma ... mul vajus suu lahti!!!! Eeee...et mismoodi?? Et kuidas ta seda nüüd tegi? Järgmiseks ta juba lamas!!! Noh põhimõtteliselt selline oligi meie esimene trenn. Et hakata koeral treenima käsklust täitma ja selle eest preemiat andma, et ta saaks aru, kui ta kuulab käsku, täidab selle, siis saab midagi head. Esimesed nädalad tomub põhimõtteliselt selle kinnsitamine koera peas.
See „käsk + käsu täitmine + preemia“, see oli nii lihtne süsteem ja see muutis hoobilt mu elu.
Ja kolmas asi, koeral ei tohiks kõht koguaeg hommikust õhtuni täis olla. Koer võib süüa päevas kaks korda väikesed portsud , AGA...
trennipäevadel enne trenni teda sööta ei tohiks !!!! Ja koer võib vabalt isegi terve päeva olla söömata. Mitte midagi ei juhtu!
trennipäevadel enne trenni teda sööta ei tohiks !!!! Ja koer võib vabalt isegi terve päeva olla söömata. Mitte midagi ei juhtu!
Söömisega kaasneb treeningutel ka see oht, mida treener Eve mulle rääkis, et kui koer täis kõhuga hakkab jooksma, hüppama ja pingutama – siis tal võib tekkida soolekeerd ja see on tundide küsimus, kui sul lihtsalt enam polegi koera. Et kui see ka ei pane mõtlema, siis...
Gustawi arengust: No kui me selle istumis lamamis asja selgeks saime, siis me läksime üsna ruttu juba takistuste juurde. Alguses õpetasimetalle üle ühe tõkke hüppamist. Seejärel võtsime juba kaks tõket järjest. Siis
kolm.
Ei maksa kohe arvata, et te lähete trenni ja siis te peate oma koeraga igasuguseid asju hakkama tegema. Iga uue takistuse: olgu see tõke, tunnel, kott, poom, „A“, kiik, slaalom, ratas...kõik asjad võetakse eraldi läbi, iga uus trenn õpitakse midagi uut, listakse sinna juba õpitud takistusi, tehakse neid vaheldumisi, kuni asjad muutuvad aina keerulisemateks ja keerulisemateks – ehk ülesanded koerale lähevad raskemaks – teile loomulikult ka
Ei maksa kohe arvata, et te lähete trenni ja siis te peate oma koeraga igasuguseid asju hakkama tegema. Iga uue takistuse: olgu see tõke, tunnel, kott, poom, „A“, kiik, slaalom, ratas...kõik asjad võetakse eraldi läbi, iga uus trenn õpitakse midagi uut, listakse sinna juba õpitud takistusi, tehakse neid vaheldumisi, kuni asjad muutuvad aina keerulisemateks ja keerulisemateks – ehk ülesanded koerale lähevad raskemaks – teile loomulikult ka
Ja tasapisi, tasapisi endale märkamatult avastate te, et appikene, kui tark koer teil on ja kui palju ta tegelikult teha oskab!!! Ja siis hakkate aru saama, et rumal pole üldse koer, vaid tegelikult on väga palju hoopis kinni koerajuhis ehk teis endas ja võibolla koer õpib palju kiiremini, kui teie ise. Koerajuhist oleneb rajal väga väga palju!
Ei ole nii, et koer teeb rajal asju meelega valesti ja et koer on loll ja teie tegite kõik õieti. Tegelikult on koera ja koerajuhi töö üks suu tiimitöö. Koer vaatab ja jälgib oma juhti – tema kehakeelt, tema kehahoiakut, kuulab tema häält, käsklusi, tajub tema motiveerimist.
Ei ole nii, et koer teeb rajal asju meelega valesti ja et koer on loll ja teie tegite kõik õieti. Tegelikult on koera ja koerajuhi töö üks suu tiimitöö. Koer vaatab ja jälgib oma juhti – tema kehakeelt, tema kehahoiakut, kuulab tema häält, käsklusi, tajub tema motiveerimist.
Aprill 2013
Niisiis – aasta 2013!!!
Esimene väga tähtis sündmus sellel aastal oli muidugi Gustawi esimene sünnipäev – 20 jaanuaril! Panime Kustile kõik puha kikilipsu ette, et ikkagi pidupäev. Et tunne veidi erilisem oleks, küpsetasime talle hakklihast spetsiaalse isikliku suure kotleti , kuigi toores hakkliha maitseb talle ilmselt palju paremini.
Kingitusi sai ta kaa – kummist röhkiva notsu ja kaks puuri, ühe autosse ja teise tuppa.
Transportpuur on koht, kus ta tunneb ennast palju turvalisemalt, kui kellegi süles kõõludes. Ta on seal rahulik, ta võib seal sõidu ajal lesida, seista, istuda, tal on ohutu ja hea olla.
Sama asi toas – puur on tema teritoorium, pesa. See ei pea isegi olema kinni, vaid ta saab sinna sisse välja liikuda, magada, seal puhata, oma asju sinna peita. Koerale meeldib oma koht – uskuge mind! Ja kui te lähete kodust ära, siis panete ta sinna kinni, sest kui teid ei ole kodus, siis võite te rahulikult oma toimetusi ajada,
teades, et ta ei näri teil üksinda kodus juhtmeid, pole midagi ära lõhkunud, pole kusagilt alla kukkunud, ennast mingi asjaga ära poonud, kinni jäänud, midagi mürgist ära söönud. Koer on oma puuris ja te tulete tagasi, on ta seal täpselt samas olukorras. Ilma puurita te selles kindel olla ei saa.
Hilisem kommentaar: Puur ei leidnudki meie kodus kasutust, sest koer seal ei maganud, sinna kinni me teda ei pannud ja oli kole ja nõme ning võttis palju ruumi toas. Seega viskasime selle minema ja kandsime mõtetutesse kuludesse maha. Küll aga on transportpuur autos igati vajalik!!!
Transportpuur on koht, kus ta tunneb ennast palju turvalisemalt, kui kellegi süles kõõludes. Ta on seal rahulik, ta võib seal sõidu ajal lesida, seista, istuda, tal on ohutu ja hea olla.
Sama asi toas – puur on tema teritoorium, pesa. See ei pea isegi olema kinni, vaid ta saab sinna sisse välja liikuda, magada, seal puhata, oma asju sinna peita. Koerale meeldib oma koht – uskuge mind! Ja kui te lähete kodust ära, siis panete ta sinna kinni, sest kui teid ei ole kodus, siis võite te rahulikult oma toimetusi ajada,
Hilisem kommentaar: Puur ei leidnudki meie kodus kasutust, sest koer seal ei maganud, sinna kinni me teda ei pannud ja oli kole ja nõme ning võttis palju ruumi toas. Seega viskasime selle minema ja kandsime mõtetutesse kuludesse maha. Küll aga on transportpuur autos igati vajalik!!!
Gustaw on olnud siiani absoluutselt terve ja pole mingeid kaebuseid... Mulle tundub, et ta esimene puberteet on ka nagu möödas. Vahepeal ta oli ikka päris sõnakuulmatu mürsik, otsis tähelepanu ja tegi selle jaoks kõikvõimalikke trikke ja pahandusi – näris mul igasugu asju puruks ja varastas kõike mis ripakile jäi. Mul on päris mitu paari jalatseid (eriti selliseid mille taha hammas hästi hakab, plätud näiteks) puruks näritud, ilus jänesetuttidega kampsun mida ma ei saanudki kordagi kanda tõmmati ribadeks, arvuti adapterite ja telefoni juhtmeid ja sokke ja kindaid ja mütse ja telefoni kotte ja.... Ühesõnaga kõik mis hambusse jäi, see puruks tõmmati. Ohhh.... ma vist pole seda enam ammu märganud, et ta midagi puruks oleks tõmmanud. Varastab küll veel jah, aga rohkem mängu mõttes, et püüdke mind kinni nüüd kui saate. Lemmikasjad on ikka issi sokid ja telefonikott ja selline kraam. Aga üldiselt on ta palju palju rahulikum ja tasakaalukam!
Süüa meeldib talle endiselt. See on ikka jube, kuidas see koer
koguaeg süüa nõuab! Niikui keegi külmkapi ust liigutab, nii on Gustaw kohal – silmad põlevad nagu hullul. Sellise hullunud pilguga võiks trepikojas väikseid lapsi ja vanainimesi ehmatada. Mitte üks suutäis ei jää tal kahe silma vahele, kui keegi sööb. Ta näeb ja kuuleb kõike, mis on söögiga seoses. Ja ta nõuab koguaeg, et talle ka antakse – hüppab ja põrkab väsimatult laua kõrval, kui teda ei märgata, siis haugatab kurjalt.Söömine on pinšeritel ikka väga veres. Küsi ükskõik milliselt pinšeri omanikult, kõik räägivad sama juttu, et on jube aplad väikesed õgardid.
Ja Gustaw on nõus kõike sööma – KÕIKE! Ma pole veel näinud asja mida ta ei oleks söönud.
Magusat ta õnneks ei tahagi, noh sööks ikka kui hakkaks iga päev andma, aga õnneks me ise ka ei söö magusat, seega oleme koeraga võrdses seisus.
Kõht sellel koeral täis ei saa kunagi. Sellepärast talle ei saagi anda, ta sööks ennast lihtsalt vigaseks või surnuks või läheks lõpuks paksuks.
Paksudel koertel on teadupärast aga samad hädad mis ülekaalulistel inimestel ja oma käega koera vigaseks sööta on ikka kurjast küll.... Seega siinkohal peab oma suure loomaarmastusega piiri pidama, et oma looma mitte surnuks armastada!
Magusat ta õnneks ei tahagi, noh sööks ikka kui hakkaks iga päev andma, aga õnneks me ise ka ei söö magusat, seega oleme koeraga võrdses seisus.
Kõht sellel koeral täis ei saa kunagi. Sellepärast talle ei saagi anda, ta sööks ennast lihtsalt vigaseks või surnuks või läheks lõpuks paksuks.
Paksudel koertel on teadupärast aga samad hädad mis ülekaalulistel inimestel ja oma käega koera vigaseks sööta on ikka kurjast küll.... Seega siinkohal peab oma suure loomaarmastusega piiri pidama, et oma looma mitte surnuks armastada!
Kui ma olen siin rääkinud mõne koeraomanikuga, kes väidab, et ta laseb oma koera hommikul 5-10 minutit kiiret pissile ja järgmine kord tuleb ales õhtul umbes pool tunnikest, siis minule jääb see tsipa arusaamatuks :((
Meie jalutamehommikuti 40 – 60 minutit (viimasel ajal käime lausa 30-40 minutit sörkimas koos). Päeval jalutame 1 – 1,5 h. Ikka kohe mõnuga ja tempokalt kõnnime. Ja õhtul jälle üks tunnike. Kokku mingi kolm tundi päevas värsket õhu käes.
Pluss on veel kaks korda nädalas agility treeningupäevad. Ja on koer õnnelik ja ise olen rahul. Mis ma sellest koerast siis võtsin, kui ma temaga jalutamas ka ei viitsiks käia???
Et selles mõttes saab temast ikka rahu ka, et ta päris 24/7 sulle punnis silmadega otsa ei vaata, et „tavai teeks nüüd midagi!.
Kuna käes on kevad ja lumi sulanud, siis on kätte jõudnud vaktsineerimiste ja igasugu tõrjete aeg: puugid ja ussid. Meil tulebki järgmine nädal vaktsineerimise kuupäev ning enne vaktsineerimist on vajalik nädal ennem anda ussiroht ja puugitõrje. Siis on nagu selle koha pealt ka muretu kevad alanud.
ESIMESE AASTA KOKKUVÕTE
Nüüdseks on siis aastaring koeraomanikuna ümmarguseks veerenud ning võin palju julgemini sõna võtta teemal„Milline koer on kääbus pinšer“ või „Kellele sobiks pinšer ja kellele mitte“. Seega ongi paras aeg teha kokkuvõte oma aastastest kogemustest ning neid teiega jagada. Alustaks kääbus pinšeri iseloomust. Niisiis:
ISELOOM: Kui ma endale koera valisin, siis esimese asjana vaatasin ma loomulikult tema välimust, suurust jne.
Pinšeri puhul puhul pole üldse vähem tähtis, et tuleks olla teadlik selle tõu iseloomust. Kui internetis veidikenegi ringi guugeldada, siis jäävad silma märksõnad:elav, temperamentne, enesekindel, tasakaalukas (selle viimase juures ma üldse väga kahtlen, pinser ja tasakaalukas.. hmmm?:))
Tegelikult võib neid sõnu vist kasutada 80% koerte puhul ja see ei räägi koera valivale inimesele suurt midagi. Näiteks mina olin arvestanud, et pinšer on elav ja aktiivne, mis mulle sobis, kuid ma tõesti ei kujutanud ette, et see „elav ja aktiivne“ näeb välja nagu 24/7 Duracell patarei peal töötav jänes :))
Pinšer on meeletult energiline, paigalpüsimatu, pidevalt mingit tegevust vajav koer! Ainus aeg, mil pinšer on rahulik, on siis kui ta magab. Ülejäänud ta lihtsalt käib ja toimetab. Kindlasti ei sobi pinšer lemmikloomaks ilupärast – ta ei ole kotikoer, diivanikoer, sülekoer, taskukoer, ninnu-nännu-nunnu koer nagu on teised kääbikud, keda paljud kannavadki kaasas vaata et aksessuaarina, nagu käekotti. Pinšer kotis – bad idea! :D
Pinšer on TARK KOER! Ta on piisavalt tark ja kaval koer, et kui tal on võimalus oma peremees kuidagi üle kavaldada või miskit ära nihverdada, siis ta ei jäta seda võimalust kasutamata. Kui temaga ei tegele ja õieti ei
kasvata, on oht, et ta võib vabalt teil üle käte kasvada. Jääb mulje, et „õudne loll koer, et sõna üldse ei kuula ja teeb mis ise tahab jne“ – tegelikult ta teeb täpselt seda, mida talle lubatakse ja kui piire pole paika pandud, siis ta pushibki neid niikaugele, kui te ise olete lasknud.
On koeratõuge, kes on sünnipäraselt sellised kuulekad ja rahulikud, siis vot pinšer on üks paras satikas, kes oma rahutu iseloomuga proovib järgi kõik pahandused. Pinšer on vägauudishimulik ja vahest lollilt julge koer, kes ei karda midagi ega kedagi. Ta võib vabalt minna mõne suure kaukaaslasega ärplema, sest ta arvab, et tema on Boss (paraku võivad sellised asjad üsna üheselt kurvalt lõppeda).
Siitkohast jõuangi järgmise teema juurde, et kui sa tahad pinšeri terast mõistust, intelligentsi, aktiivsust ja elavat iseloomu ära kasutada nii, et ta sind oma tegemistega ja pahandustega närvi ei ajaks, siis pead teda õieti kasvatama ehk KOOLITAMA!
KOOLITAMINE: Eks minu enda suhtumine oli ka 3-4 kuuselt, et „Ahh, mis koolitamine ja treenimine! Et
näitustele me niikuinii minna ei taha ja võistlustele ammugi mitte, et milleks meile seda koertekooli või treeninguid tarvis on?“.
Kui Gustaw sai umbes poole aastaseks, siis ma tundsin, et ta hakkab mind vaikselt hulluks ajama. Ta ei kuulanud enam absoluutselt sõna! Enda arust ma küll keelasin ja kasvatasin, aga aina hullemaks läks.
Jalutamas käisime, siis ta kas ei kõndinud kenasti kaasas või vastupidi sikutas nagu kelgukoer ees. Pärast jalutuskäiku ma olin nii väsinud alati sellest riidlemisest ja närvitsemisest, nagu oleks mingit nuhtlust paela otsas talutanud. Õues paela otsast lahti lasin, siis ta tormas pidevalt kuhugi minema – kord ajas autosid taga, haukus inimeste peale, lärmas maja ees, kutsumise peale ei reageerinud... See oli jube! Ma tundsin, et ma üksi ei saa selle koeraga lihtsalt hakkama ja mingit kontrolli ei oma koera üle
Jalutamas käisime, siis ta kas ei kõndinud kenasti kaasas või vastupidi sikutas nagu kelgukoer ees. Pärast jalutuskäiku ma olin nii väsinud alati sellest riidlemisest ja närvitsemisest, nagu oleks mingit nuhtlust paela otsas talutanud. Õues paela otsast lahti lasin, siis ta tormas pidevalt kuhugi minema – kord ajas autosid taga, haukus inimeste peale, lärmas maja ees, kutsumise peale ei reageerinud... See oli jube! Ma tundsin, et ma üksi ei saa selle koeraga lihtsalt hakkama ja mingit kontrolli ei oma koera üle
Ja siis ma võtsin ühendust Ede Brand`iga, kes on Pärnu Agility treeneriga, kellel endal on hoolealustena pinšerid.
Pöördusin alguses lihtsalt palvega, et kas Gustawil oleks veel poole aasta vanuselt võimalik veidikenegi kuulekust harjutada või on juba hilja? Ede ütles mulle väga lohutavalt – et „Hilja pole kunagi! Et tule proovime!“.
Mõtlesin, et kaotada pole midagi. Minu lootused olid väga väikesed, pea olematud. Ise veel naersin mõttes, et no ma tahaks näha, et meie Gustaw midagi õpib või käsu peale teeb! Et „hahahaa!“. Juba esimese trenni jooksul suutis Ede Gustawi käsu peale istuma õpetada – mul kukkus ausalt suu lahti! Ja vot siis mulle jõudis kohale, et tegelikult selleks, et koera õieti kasvatada ja koolitada läheb vaja proffesionaalide või kogenud inimeste abi.
Eriti, kui sul on ISELOOMUGA KOER, kes on jonnakas, kangekaelne, surub oma tahtmist, siis on tarvis teadjama inimese kogemusi, mismoodi see koer "peenelt paika panna" ja mismoodi panna ta käituma nii, nagu sina tahad, mitte nii nagu koer tahab. Pinšer meenutab natuke hüperaktiivset last (tähelepanu defitsiit, tähelepanu ja keskendumis häired, püsimatus, sõnakuulmatus jne). Nii selise lapse kui sellise koera puhul on kasu kogemustega kasvatajast.
Pöördusin alguses lihtsalt palvega, et kas Gustawil oleks veel poole aasta vanuselt võimalik veidikenegi kuulekust harjutada või on juba hilja? Ede ütles mulle väga lohutavalt – et „Hilja pole kunagi! Et tule proovime!“.
Mõtlesin, et kaotada pole midagi. Minu lootused olid väga väikesed, pea olematud. Ise veel naersin mõttes, et no ma tahaks näha, et meie Gustaw midagi õpib või käsu peale teeb! Et „hahahaa!“. Juba esimese trenni jooksul suutis Ede Gustawi käsu peale istuma õpetada – mul kukkus ausalt suu lahti! Ja vot siis mulle jõudis kohale, et tegelikult selleks, et koera õieti kasvatada ja koolitada läheb vaja proffesionaalide või kogenud inimeste abi.
Eriti, kui sul on ISELOOMUGA KOER, kes on jonnakas, kangekaelne, surub oma tahtmist, siis on tarvis teadjama inimese kogemusi, mismoodi see koer "peenelt paika panna" ja mismoodi panna ta käituma nii, nagu sina tahad, mitte nii nagu koer tahab. Pinšer meenutab natuke hüperaktiivset last (tähelepanu defitsiit, tähelepanu ja keskendumis häired, püsimatus, sõnakuulmatus jne). Nii selise lapse kui sellise koera puhul on kasu kogemustega kasvatajast.
Me oleme nüüd Gustawiga 3 kuud käinud Ede juures agility trennis. Mind on hämmastanud ja hämmastab siiamaani, kui õpivõimeline koer Gustaw on. Talle kohe meeldib õppida uusi asju ja ta õpib üsna kiirelt – jällegi, kui ta tahab õppida!
Treeneritel on aastatega omandatud koera psühholoogia, nõksud, oskused, kuidas panna ta kuuletuma.Ise kodus lihtsalt ei tule selliste asjade peale. Uskuge mind – minge kindlasti koeraga kutsikakooli, edasi juba mõnele treeningule. See pakub esiteks teile nii palju rõõmu ja koerale täpselt samamoodi. Ka koer vajab tegevust, ülesandeid, mis teda arendavad, mis on talle väljakutsed, mille tegemise eest teda tunnustatakse ja ta saab kiita. On koer rahul ja olete ise rahul.
Treeneritel on aastatega omandatud koera psühholoogia, nõksud, oskused, kuidas panna ta kuuletuma.Ise kodus lihtsalt ei tule selliste asjade peale. Uskuge mind – minge kindlasti koeraga kutsikakooli, edasi juba mõnele treeningule. See pakub esiteks teile nii palju rõõmu ja koerale täpselt samamoodi. Ka koer vajab tegevust, ülesandeid, mis teda arendavad, mis on talle väljakutsed, mille tegemise eest teda tunnustatakse ja ta saab kiita. On koer rahul ja olete ise rahul.
Üks väga oluline asi KASVATUSE juures on see, et pinšeri nagu ka iga teise koera juures, et tuleb kohe alguses
„maha istuda“ ja otsustada, kes on KARJALIIDER. Ja ma arvan, et ma ei eksi, kui karjaliider tahate olla ikka teie, mitte koer.
Koer on teadupärast ürgselt karjaloom – hunt. Nii nagu kõigil karjaloomadel, valitseb ka huntide karjas koospüsimise huvides täpselt paika pandud võimuhierarhia. Ei tasu unustada, et koer ei ole loll ja ei tasu teda alahinnata endast rumalamaks olevuseks. Ta võibolla ei oska lugeda ega arvutada, kuid ta oskab sageli palju paremini ja täpsemini lugeda teie kehakeelt, teie hääletooni, teie tujusid, mõtteid. Koer tunneb ehk inimest paremini, kui inimene ise ennast tunneb. Koer kuulab ainult liidri ehk juhi sõna
Koer tajub väga hästi, kas te ütlesite talle „EI TOHI!“ nii, et te seda ka päriselt mõtlesite või ütlesite „EI“, aga mõtlesite,et ahh las teeb edasi.
Esimene reegel koera kasvatamise juures ongi see, et kui sa midagi nõuad, siis sa pead seda ise ka tundma, uskuma ja päriselt tahtma – järeleandmiste kohta ei tohi jätta. Kui sa midagi nõuad koeralt, siis Sina pead oma tahtmises peale jääma, alati, mitte tema. Kui sa oled laisk, lööd käega ja annad järele, siis võidab koer. See on lihtsalt psüühiline võitlus, kelle tahtmine võidab.
Nii nagu hundikarjas nii ka koete omavahelises domineerimises, võidab alati see, kes jääb peale. Kes oma tahtmises peale jääb – on võidumees. Jääge alati oma tahtmises peale! Teie olete see, ütleb mida, millal ja kus tohib!
Esimene reegel koera kasvatamise juures ongi see, et kui sa midagi nõuad, siis sa pead seda ise ka tundma, uskuma ja päriselt tahtma – järeleandmiste kohta ei tohi jätta. Kui sa midagi nõuad koeralt, siis Sina pead oma tahtmises peale jääma, alati, mitte tema. Kui sa oled laisk, lööd käega ja annad järele, siis võidab koer. See on lihtsalt psüühiline võitlus, kelle tahtmine võidab.
Nii nagu hundikarjas nii ka koete omavahelises domineerimises, võidab alati see, kes jääb peale. Kes oma tahtmises peale jääb – on võidumees. Jääge alati oma tahtmises peale! Teie olete see, ütleb mida, millal ja kus tohib!
Kuidas tekitada koeral huvi üldse midagi teha? Mina ka alguses mõtlesin, et no mis valemiga ma selle Gustawi siis panen istuma või käsku täitma, kui isegi ei kuula, mis ma käsin. Siin on alustamiseks üks läbi aegade kõige kergem trikk ehk nagu inglased ütlevad „trick or treat!“ (trikk või maius). MAIUS EHK SÖÖK!
Näidake mulle mõnda koera, kes ei armastaks süüa? Pinšerid on eriti suured õgardid ja alati valmis midagi head nosima.
Näidake mulle mõnda koera, kes ei armastaks süüa? Pinšerid on eriti suured õgardid ja alati valmis midagi head nosima.
Loomulikult ei tee ükski täiskõhuga koer teile maiuse eest suurt midagi, võibolla natukene, kui väga viitsib,
sest ta on harjunud kõike ilma pingutamattagi saama. Üldse on VÄGA VALE oma koeral koguaeg kõht täis toppida, et tal hea meel oleks. Inimene mõtleb tohutult ekslikult, et punnis kõhuga koer on õnnelik ja eluga rahul. Jah, koerale meeldib süüa, sest tal on instiktiivselt vajadus igaksjuhuks ära süüa kõik, mis maha pannakse, sest võibolla homme enam pole ja on nälg.
Koer ei tohiks süüa päevas üle 1-2 korra!!! Trennipäevadel oleks tark tegu teda enne trenni üldse mitte sööta.
Koer ei tohiks süüa päevas üle 1-2 korra!!! Trennipäevadel oleks tark tegu teda enne trenni üldse mitte sööta.
Pinšerite puhul, nagu ma ütlesingi, on tõeliselt suur oht neid üle toita, kuna nad on väga aplad väikesed õgardid. Ma ei ole veel näinud kordagi, et Gustawil oleks kõht nii täis, et talle enam ei mahuks midagi sisse.
Ära söö koos koeraga koos divanil, umbes nii, et koer sööb sinuga kordamööda sinu taldrikust võidu ja oh kui lõbus ja nunnu! See näitab koerale, et sa oled karjas temaga "ühel pulgal" ja te olete võrdset saagi jagajad.
Inimene teeb üldse suure vea sellega, et arvab, et koer mõtleb ja näeb maailma nii, nagu inimene seda teeb. Koer on koer ja inimene on inimene. Me võime üheskoos sõbralikult koos elada ja läbi saada, kuid me oleme erinevad liigid. Inimene kipub seda pidevalt unustama!
Inimene teeb üldse suure vea sellega, et arvab, et koer mõtleb ja näeb maailma nii, nagu inimene seda teeb. Koer on koer ja inimene on inimene. Me võime üheskoos sõbralikult koos elada ja läbi saada, kuid me oleme erinevad liigid. Inimene kipub seda pidevalt unustama!
Üks selline soovitus tuleb veel meelde, et koeral olgu OMA KOHT. Siin tuleb see asi jälle kohe koos kutsika majja toomisega ära otsustada, et kus hakkab koera koht olema. Loomulikult on kõik OK, kui sa lubad tal elu lõpuni enda juures voodis teki alla magada. Kui aga sul tekib aasta pärast mõte, et koer peaks magama ikkagi oma pesas, on seda veidikene hilja talle selgeks teha.
Kõige targem on muretseda endale koju koera kennel (turvapuur) ning kohe, kui kutsika koju toote, harjutada ta seal sees magama.Turvapuur on koera enda huvides, mitte karistuseks, et temaga midagi ei juhtuks, kuni teid kodus pole.Kui kutsikat juba maast madalast harjutada puuriga, siis ta võtab seda kui oma pesa, kui vahvat ja lahedat kohta
kus omaette olla.
Kui kutsikas on puuri omaks võtnud, siis hiljem käib ta sealtäiesti vabatahtlikult ja hea meelega, on seal sees lahtise uksega, nagu igas teises karvases ja nunnus koerapesas.
Kui kutsikas on puuri omaks võtnud, siis hiljem käib ta sealtäiesti vabatahtlikult ja hea meelega, on seal sees lahtise uksega, nagu igas teises karvases ja nunnus koerapesas.
Sama soovitus oleks ka autoga sõites kasutada transportpuuri. Kutsikana harjuvad nad seal sees kiiresti olema. Uskuge mind, reisidel ja pikematel sõitudel, või kasvõi miks mitte linnas, kui teil on vaja korra toidupoes ära käia – kuhu te koera autos jätate? Puuris on tal turvaline koht olla, ta ei näri ega rebi teie autosalongi vahepeal puruks, ei pissi autosse, ei kraabi mingeid jälgi kuhugi – koer on koer, nad teevad seda.
Mis ma siis veel pinšeri kohta olen õppinud. Seda, et ta on hästi aktiivne ja elav, said juba kõik aru. Kuid pinšer
armastab tõepoolest VÄGA PALJU LIIKUDA ja jooksta. Tal on oma pisikese kasvu kohta ülihästi arenenud keha ja lihased, mis võimaldavad tal ülikiiresti, palju ja väsimatult liikuda. Pinšeri jaoks on lihtsalt luksus tunnikene rannas kajakaid taga ajada või metsas koos teiega jooksmas käia. Ta on väga sotsialiseeruv koer (nii inimestega kui teiste koertega).
Pinšerile sobiks väga ideaalselt elada peres, kus oleks teisi koeri, kellega koos mürada, ringi joosta ja energiat kulutada. Kellel võimalik, siis võiks kaaluda endale rohkem kui ühe pinšeri omamist (või see ei pea ilmtingimata olema pinšer, aga sama aktiivse loomuga koer vähemalt, teised ta tüütaks lihtsalt ära – näiteks jack-russel või toy-fox-terjer või taksi.
Pinšerile sobiks väga ideaalselt elada peres, kus oleks teisi koeri, kellega koos mürada, ringi joosta ja energiat kulutada. Kellel võimalik, siis võiks kaaluda endale rohkem kui ühe pinšeri omamist (või see ei pea ilmtingimata olema pinšer, aga sama aktiivse loomuga koer vähemalt, teised ta tüütaks lihtsalt ära – näiteks jack-russel või toy-fox-terjer või taksi.
Küll on pinšer aga väga hea valvur! Paljud on minult küsinud, et kas pinšerHAUGUB palju? Mina ütleks, et ei haugu ta midagi palju, nagu koerad ikka hauguvad. Jah ta teeb häält, aga tavaliselt on selleks alati mingi põhjus. Võibolla sõltub koerast, aga
meie Gustaw haugub ainult siis, kui tema jaoks midagi „kahtlast“ kuskil toimub, kui ta „oma territooriumil“ võõrast tundmatut liikumist märkab (auto, inimene, koer), kui kusagil mingi imelik krõbin või heli tekib (koputus, uksekell, trepikojas mingi kolin). Ühesõnaga täiesti normaalsuse piirides haugub ja no mis häält see koer siis ikka peab tegema – näuguma või?
meie Gustaw haugub ainult siis, kui tema jaoks midagi „kahtlast“ kuskil toimub, kui ta „oma territooriumil“ võõrast tundmatut liikumist märkab (auto, inimene, koer), kui kusagil mingi imelik krõbin või heli tekib (koputus, uksekell, trepikojas mingi kolin). Ühesõnaga täiesti normaalsuse piirides haugub ja no mis häält see koer siis ikka peab tegema – näuguma või?
Võibolla märgiks veel ära KARVKATTE omadused, sest teadupärast pole pinšeritel aluskarva ning osadel koertel kipub see olemasolev kasukaski teatud kohtadest nii hõre olema, et kube ja kaenlaaused on päris paljad. Pinšerid on muidugi väga väga erinevad ja paljuski mängib nende karvakatte tiheduses rolli nende pärilikud geenid, sugupuu jne. Et kui emal-isal ikka on vähe karvu, siis ei maksa loota, et teie kutsikalgi lokid kasvama hakkavad. Ja samas on nii tiheda karvaga pinšereid, et vaata ja imesta!
Meie Gustawil on see kasukas täiesti OK, karv läigib, pole lahti ega pole mingeid nahahaiguseid ka. Küll aga on ta üsnaKÜLMAKARTLIK. Et 20 kraadise pakasega ta ikka üle tunni aja õues ei taha olla (isegi riietega), käpad
Meie Gustawil on see kasukas täiesti OK, karv läigib, pole lahti ega pole mingeid nahahaiguseid ka. Küll aga on ta üsnaKÜLMAKARTLIK. Et 20 kraadise pakasega ta ikka üle tunni aja õues ei taha olla (isegi riietega), käpad
hakkavad külmetama ja värisema kipub.
Küll aga meeldib talle õues lumes hirmsasti jooksta ja möllata! Ise ma olen talvel lihtsalt tihedamini, kuid lühemate perioodidega õues käinud. Vahel käimegi 20 minutit ja tuppa tagasi, tüütu, kuid, sellised need koerapidamise rõõmud on.
See eest veab pinseritel suvel palavaga. Ujumine ja vesi meeldib meile! Olen kuulnud, et mõned pinšerid ei armasta üldse vett ega ujumist, kuid meie Gustaw ujus küll issiga suvel nagu vana mees!
Küll aga meeldib talle õues lumes hirmsasti jooksta ja möllata! Ise ma olen talvel lihtsalt tihedamini, kuid lühemate perioodidega õues käinud. Vahel käimegi 20 minutit ja tuppa tagasi, tüütu, kuid, sellised need koerapidamise rõõmud on.
See eest veab pinseritel suvel palavaga. Ujumine ja vesi meeldib meile! Olen kuulnud, et mõned pinšerid ei armasta üldse vett ega ujumist, kuid meie Gustaw ujus küll issiga suvel nagu vana mees!
KOKKUVÕTTEKS: Kui te arvate, et teil jagub piisavalt aega ning energiat sellise Duracell-jänese jaoks, nagu seda on pinšer, siis te ei pea oma koera valikus kahetsema! Te saate pinšeri näol enesele väga truu, ustava ja lojaalse sõbra, kes on oma peremehesse väga kiindunud!
Pinšer ei ole selline koer, kes iga vastutulija juurde läheb sõprust otsima või lipitsema. Ta on väga uhke ja väga väärikas koer, öeldakse, et suur, õilis ja kuninglik hing väikese koera nahas. Ta on väga lõbus, tore ja lustakas seltsiline, kes on alati nõus midagi ette võtma ja teiega kaasa tulema ükskõik kuhu! Pinšeri näol esitate te endalegi väikese väljakutse tema kasvatamisel, õppides ehk seeläbi iseennastki paremini tundma. Pinšer on nagu väike vitamiin igas päevas, mis utsitab teid ennast kokku võtma, õue minema, sporti tegema, olema rõõmus, aktiivne ja elujaatav inimene. See pisikene energiapomm lihtsalt pakatab ja nakatab ning talle silma vaadates on väga raske öelda „Kuule ma ei viitsi sinuga tegeleda!“ :)
Pinšer ei ole selline koer, kes iga vastutulija juurde läheb sõprust otsima või lipitsema. Ta on väga uhke ja väga väärikas koer, öeldakse, et suur, õilis ja kuninglik hing väikese koera nahas. Ta on väga lõbus, tore ja lustakas seltsiline, kes on alati nõus midagi ette võtma ja teiega kaasa tulema ükskõik kuhu! Pinšeri näol esitate te endalegi väikese väljakutse tema kasvatamisel, õppides ehk seeläbi iseennastki paremini tundma. Pinšer on nagu väike vitamiin igas päevas, mis utsitab teid ennast kokku võtma, õue minema, sporti tegema, olema rõõmus, aktiivne ja elujaatav inimene. See pisikene energiapomm lihtsalt pakatab ja nakatab ning talle silma vaadates on väga raske öelda „Kuule ma ei viitsi sinuga tegeleda!“ :)
P.S. Olen alati nõus oma kogemusi pinšeri-omanikuna jagama meiliaadressil:
või
Punniravist ja hammaste vahetumisest (vanus 6 kuud)
Vanus : 6 kuud
Esmalt räägiks sellest, kuidas meile see punni ravi Rilexine`ga mõjus.
Mõjus küll, aga...! Punnid hakkasid täitsa päev päevalt kaduma ja taanduma... Halb asi oli selle juures see, et kuskil seitsmendal kaheksandal päeval hakkas Kusti nendest tablettidest oksendama. Ikkagi kanged antibiootikumid ja arst hoiatas ka, et nii võib juhtuda...
Esmalt me muidugi andsime talle süüa ja siis poole tunni pärast ettekirjutatud koguse ravimit. Muide ta sõi seda täitsa heameelega ise, nagu krõbina ära. Ja siis poole tunni möödudes oksendas ta välja kõik – nii söögi kui tableti.
Ja sama kordus õhtusöögiga, kui tabletti olime andnud. Ja järgmisel päeval jälle... ning me otsustasime, et enam pole mõtet toppida. Käisime arsti juures, kirjutas meile poole lahjema konsentratsiooniga sama ravimi, aga ikka oksendas välja. Ühesõnaga – me otsustasime, et jätame ravi pooleli. Punnid on justnagu kadunud ja loodame et ehk sellest seitsmest päevast piisas (kuigi öeldi, et ravi peaks kestma umbes kuu aega!!). Kui ikka koeral sees ei seisa, siis mida sa tast piinad ja magu rikud! Nüüd peame lihtsalt jälgima, kas ja kuidas need punnid on, tulevad tagasi või mitte – loodame et mitte.
Hilisem lisakommentaar: Tablettidest ei olnud püsivat kasu. Need punnikesed kippusid ikka vahelduva eduga tagasi tulema. Miks? Keegi ei oska öelda, millest. Nüüd (Kusti on hetkel juba 2,5 aastane leidsime vist lõppude lõpuks rohu ja pole siiani neid punnikesi enam kordagi tagasi tulnud). See peale määritav salvilaadne rohi nimega CORTIZEME.
Meile igatahes saime sellest salvist kasu.
Üldse minu arvamus, et ärge väga pimesi ja sinisilmselt ka laske arstidel igasuguseid rohtusid ja tablette oma lemmikule määrata!!! Kindlasti valige endale HEA, KORRALIK ja USALDUSVÄÄRNE VETERINAARIA KLIINIK (mitte odav jne). Meditsiin ja ravimite müük on sageli äri ning eriti edukat äri saab ajada haige patsiendiga, kelle saab igasugu rohte pähe määrida ja igasugu uusi asju katsetada. Ja koerad ju ei virise ja ei tule kaebama!!!
Kui pole väga pakiline asi, uurige ikka ise ka natukene internetis lemmiklooma foorumitest inimeste kogemustest, küsige aretajalt nõu, küsige teistelt tuttavatelt nõu, kellel on samsugune koer jne. Kahjuks on hästi tihedad sellised juhtumid (ka enda ja tuttavate kogemustest), kus arst ei süvene looma probleemi, määrab mingil katse-eksitus meetodil suva sümptomite järgi diagnoosi (sageli on valediagnoose) ja ravi ning siis jäävad kõik tulemusi ootama, kas mõjub või mitte.
Aga kõik rohud on mürgid ja vale rohu määramisel võime me loomale pigem kasu asemel veel suuremat kahju tekitada. Oma lapsele te ju ei söödaks peo pealt mürki, milleks siis koerte peal eksperimenteerida. Koera võib vabalt ka "surnuks ravida" ja pärast laiutavad kõik nõutult käsi, et ju nii pidi minema, et haige ja nõrk loom oli :(
Räägiksin nüüd ka HAMMASTE VAHETUMISEST.
Mõjus küll, aga...! Punnid hakkasid täitsa päev päevalt kaduma ja taanduma... Halb asi oli selle juures see, et kuskil seitsmendal kaheksandal päeval hakkas Kusti nendest tablettidest oksendama. Ikkagi kanged antibiootikumid ja arst hoiatas ka, et nii võib juhtuda...
Esmalt me muidugi andsime talle süüa ja siis poole tunni pärast ettekirjutatud koguse ravimit. Muide ta sõi seda täitsa heameelega ise, nagu krõbina ära. Ja siis poole tunni möödudes oksendas ta välja kõik – nii söögi kui tableti.
Ja sama kordus õhtusöögiga, kui tabletti olime andnud. Ja järgmisel päeval jälle... ning me otsustasime, et enam pole mõtet toppida. Käisime arsti juures, kirjutas meile poole lahjema konsentratsiooniga sama ravimi, aga ikka oksendas välja. Ühesõnaga – me otsustasime, et jätame ravi pooleli. Punnid on justnagu kadunud ja loodame et ehk sellest seitsmest päevast piisas (kuigi öeldi, et ravi peaks kestma umbes kuu aega!!). Kui ikka koeral sees ei seisa, siis mida sa tast piinad ja magu rikud! Nüüd peame lihtsalt jälgima, kas ja kuidas need punnid on, tulevad tagasi või mitte – loodame et mitte.
Hilisem lisakommentaar: Tablettidest ei olnud püsivat kasu. Need punnikesed kippusid ikka vahelduva eduga tagasi tulema. Miks? Keegi ei oska öelda, millest. Nüüd (Kusti on hetkel juba 2,5 aastane leidsime vist lõppude lõpuks rohu ja pole siiani neid punnikesi enam kordagi tagasi tulnud). See peale määritav salvilaadne rohi nimega CORTIZEME.
Meile igatahes saime sellest salvist kasu.
Üldse minu arvamus, et ärge väga pimesi ja sinisilmselt ka laske arstidel igasuguseid rohtusid ja tablette oma lemmikule määrata!!! Kindlasti valige endale HEA, KORRALIK ja USALDUSVÄÄRNE VETERINAARIA KLIINIK (mitte odav jne). Meditsiin ja ravimite müük on sageli äri ning eriti edukat äri saab ajada haige patsiendiga, kelle saab igasugu rohte pähe määrida ja igasugu uusi asju katsetada. Ja koerad ju ei virise ja ei tule kaebama!!!
Kui pole väga pakiline asi, uurige ikka ise ka natukene internetis lemmiklooma foorumitest inimeste kogemustest, küsige aretajalt nõu, küsige teistelt tuttavatelt nõu, kellel on samsugune koer jne. Kahjuks on hästi tihedad sellised juhtumid (ka enda ja tuttavate kogemustest), kus arst ei süvene looma probleemi, määrab mingil katse-eksitus meetodil suva sümptomite järgi diagnoosi (sageli on valediagnoose) ja ravi ning siis jäävad kõik tulemusi ootama, kas mõjub või mitte.
Aga kõik rohud on mürgid ja vale rohu määramisel võime me loomale pigem kasu asemel veel suuremat kahju tekitada. Oma lapsele te ju ei söödaks peo pealt mürki, milleks siis koerte peal eksperimenteerida. Koera võib vabalt ka "surnuks ravida" ja pärast laiutavad kõik nõutult käsi, et ju nii pidi minema, et haige ja nõrk loom oli :(
Räägiksin nüüd ka HAMMASTE VAHETUMISEST.
Alumised ja ülemised lõikehambad vahetusid täiesti probleemivabalt ja ma juba rõõmustasin, et nii hästi kõik läheb!
Ja siis jõudis kord kihvade kätte. Vot siin tuli hakata häirekella lööma, kuna näha oli, et alumised muhud hakkasid juba igemest välja pressima ja vanad- piima-kihvad isegi ei teinud seda nägu, et eest ära oleks hakanud tulema. Käisime jälle arsti juures ja ta soovitas neid kihvu ise logistama hakata.
Hea öelda, aga proovi sa neid logistada, kui koer ei lase – natuke valus ju ja kellele ikka meeldib, kui keegi sulle koguaeg suhu ronib ja seal midagi kangutada tahab. No alumised kihvad õnnestus mul välja logistada ja mänguhoos niiöelda välja keerata – umbes ups! Näe hammas tuli ära! Aga vot ülemised isegi ei loksunud – ja nüüd ma tean ka miks. Näitan teile ka (lisan foto). Ägedad mammuti kihvad või mis???
Käisime siis täna loomakliinikus hambaid eemaldamas. Läksime kahe ülemise kihva pärast ja tagasi saime koera, kellel sahtel tühi!
Anti hambad ka kaasa. Ja nüüd ongi hea võrrelda, et kui pikad on ülemiste kihvade juured (pea pool välja ulatuvast hambast on teine pool lõualuu sees) ja kui lühikesed on alumised kihvad ning neil puudub üldse juur (alumine kihv on fotol pikkade kihvade all üksik hammas). Välja tõmmati veel tagumisi piima-purihambaid, sest need olevat kõik loksunud ja lahti tulemas, et kui juba läks tõmbamiseks, siis üks kannatamine korraga. Tagumised purihambad pidavat ka kergesti ära tulema, sest neil pole samuti juurt all.
Anti hambad ka kaasa. Ja nüüd ongi hea võrrelda, et kui pikad on ülemiste kihvade juured (pea pool välja ulatuvast hambast on teine pool lõualuu sees) ja kui lühikesed on alumised kihvad ning neil puudub üldse juur (alumine kihv on fotol pikkade kihvade all üksik hammas). Välja tõmmati veel tagumisi piima-purihambaid, sest need olevat kõik loksunud ja lahti tulemas, et kui juba läks tõmbamiseks, siis üks kannatamine korraga. Tagumised purihambad pidavat ka kergesti ära tulema, sest neil pole samuti juurt all.
Kusti oli loomakliinikus pea poolteist tundi, kuni mulle helistati ja järele paluti tulla. Eks ta seal toibus arstide järelvalve alla, sest kui mina sinna jõudsin, tuigerdas ta juba ringi mokad töllakil ja juhm pilk ees, mitte millestki aru ei saanud - aga mind tundis küll kohe ära ja ronis sülle ja oli nii rahul, et emme tuli! Praegu on kell kolm päeval ja ta on ikka parasjagu uimane, kuigi möödas on 5 tundi. Eks see narkoosist taastumine võtabki aega. Nüüd on vähemalt see hambamure murtud!
Aga muidu oleme ikka terved ja elurõõmsad! Oleme käinud igasugu põnevates kohtades (nagu muulil, rabas, metsas, rannas) jalutamas. Ahjaa – ujumas oleme käinud päris palju. Esimesed korrad olid küll rohkem nii, et ma pidin kaasa aitama sukeldumisele, kuid juba kolmandal korral tuli ta ise väga hea meelega vette järele ja oi küll sa pritsib ja sulitab nii mis hirmus. Läksin omast arust nagu koera ujutama, aga igakord tulin ise läbimärjana koju tagasi!
Gustaw, vanus 5 kuud
Ohh, küll see aeg lendab ikka kiirelt – eriti veel suvel! Vaata, et juuni kuu on juba otsakorral, jaanipeod peetud ning suveavamisedki möödas. Püüan vähemalt korra kuus siiski teha sissekande ning kirjutada, kuidas meil läheb.
Ja läheb meil suurepäraselt! Juuni kuu on võimaldanud päris head õues askeldamise ilma, mida me ka Kustiga päevad läbi naudime, küll aiamaal toimetades, küll ringi jalutades.
Treeningute ja koolituste koha pealt otsustasime siiski, et pole meil kummalgi Tõnuga suvel seda aega. Minul ju justnagu näiliselt oleks, aga minu tegevused olenevad ikkagi suurel määral Tõnu omadest ja kui ma regulaarselt Kustiga koolitustel osaleda ei saa, siis pole sellel suurt mõtet. Ei hakka üle oma varju hüppama ja suruma asja, mis käib üle jõu. 
| Hambad vahetusid meil kuni kihvadeni ilusasti ära. Kihvad veel ei ole liikuma hakanud ja ei paista et seal midagi topelt ka veel oleks. Ju siis on veel aega. Eile käisime arsti juures. Kustil on lõua all, seal kus poistel habe hakkab kasvama, mingid imelikud pisikesed valged punnid tulnud. Võeti proove, kas on põletikuline või bakteriline – ei olnud. Kuna ma ise ei kuulnud, mis arst rääkis, siis on mul väga raske kommenteerida, miks ja millest need on. Aga kirjutati meile tablette RILEXINE 10 tk (pool hommikul, pool õhtul) ehk siis 10 päevane kuur ja siis lähme uuesti näitama. Ma ise arvan, et äkki see on tal puberteet (?). Arst oli öelnud, et need punnid on umbes inimesel akne taoline asi, et ei tohiks midagi hullu olla. Loodame, et siis pole ka. Hilisem lisakommentaar: Tablettidest ei ole püsivat kasu. Need punnikesed kippusid ikka vahelduva eduga tagasi tulema. Miks? Keegi ei oska öelda, millest. Nüüd (Kusti on hetkel juba 2,5 aastane leidsime vist lõppude lõpuks rohu ja pole siiani neid punnikesi enam kordagi tagasi tulnud). See peale määritav salvilaadne rohi nimega CORTIZEME. Meile igatahes oli sellest kasu. Kustit kaaluti ka veel ja nüüd on tema kaal juba 4,7 kilo!! Ma ei saa aru. Omast arust piiran nüüd tema porjoneid ja olen palju vähem süüa andnud ja liigume palju,  |
Hirmus loll komme on tal autosid taga ajada ja kui keegi maja ette sõidab, siis auto juurde jooksta ja haukuda. Ma vahest aias tööd teen, siis olen ta päris paela otsa pannud, sest mine tea, parem karta kui kahetseda, neid auto alla jooksnud koeri oma koduõues on küll ja küll. Seda enam, et ei tasuks unustada, et tegemist on kõigest 5 kuuse kutsikaga, kellel seal kahe kõrva vahel veel eriti midagi tarka ei toimu. |
3.juuni HAMBASADU
Olles just alles lõpetanud viimase blogi ning kinnitanud, et Kustil ei paista veel ükski hammas logisevat, avastasin ma järgmisel päeval (kuigi veel eelmine õhtu kontrollisin olid kõik alles), et alumiste hammaste rivi on kuidagi kahtlaselt auklik.
Nimelt ajas tüüp mind hommikul poole seitsmest üles ning et temast natukeseks veel rahu saada, andsin talle tegelemiseks närimise kondi.
Seda ta seal tund aega ülima mõnuma mugistas ning kui ma lõunal talle süüa andsin, siis ennnäe imet - alt oli kaks hammast rivist kadunud. Võibolla ka kolm, sest ta ei lase mul neid eriti uurida.
Õhtuks oli ka ülevalt rivist mõni kadunud. Et võib öelda, et tegemist on tõsiselt töökate hambahaldjatega, kes kõik hambad ühekorraga on otsustanud minema viia
Seda ta seal tund aega ülima mõnuma mugistas ning kui ma lõunal talle süüa andsin, siis ennnäe imet - alt oli kaks hammast rivist kadunud. Võibolla ka kolm, sest ta ei lase mul neid eriti uurida.
Õhtuks oli ka ülevalt rivist mõni kadunud. Et võib öelda, et tegemist on tõsiselt töökate hambahaldjatega, kes kõik hambad ühekorraga on otsustanud minema viia
Sellepärast ta mul oligi siin paar päeva selline imelik, tujutu ja kurb - kõrvad lontis ja kuidagi solvunud moega. Eks sa proovi ise naeratada, kui sahtel tühi :D
(fotol ei ole Kusti, vaid see on lisatud lihtsalt illustratsiooniks)
2.juuni 2012 - Kusti 4 kuune
Pole kuu aega ühtegi märget Kusti päevikusse kandnud ning nüüd teen kiire kokkuvõtte, mis meie elus on juhtunud. :)
Käisime hiljuti loomakliinikus, kus Kusti sai uued ussirohud ja puugitõrje. Kusti käis ka kaalu peal, mis näitas 4,3 kilo!!! Seda on natukene palju ja seda arvas ka meie aretaja, et Kustikene on natukene liiga tüse vend oma vanuse kohta. (näiteks kirjavahetusest Heliga, kes kasvatab Kusti õekest Jettat, tuli ilmsiks et nende kutsu kaalub 3,6, mis on ikka tunduvalt normaalsem 4 kuuse kutsika kohta).
Kõrvad seisavad meie Kustil imehästi! Küll hommikul ärgates ja teki alt välja tulles on nad tal lontis ja kuumade ilmadega vedrutavad ka siia sinna, aga kuumade ilmadega vajuvad kõik asjad lonti. Svetlana ütles, et see on loomulik, et need kõrvad võivadki tõusta-vajuda väga mitmel põhjusel – ilm, enesetunne, tuju, tervis. Et ei tasu kohe paanitsema hakata, kui koeral ühel päeval kõrv lonti vajub.
Seda enam, et on hammaste vahetumise aeg lähedal. Hambad pole veel hakanud ära tulema või loksuma, küll on teised väga hõredaks rehapulkadeks jäänud ja naljakad. Ma ikka tsekin neid regulaarselt, et jälgida, et uued hambad vanade alt topelt välja ei hakkaks kasvama, sest siis tuleb kindlasti artsi juurde minna ja vanad eest ära sikutada, kuna koera hambumus võib minna valeks.
Koolitustele ega trennidesse pole ikka veel Kustiga jõudnud – asjaolud on lihtsalt sellised, et kiire on ja mul pole rattaid all olnud ning bussiga läheks see reis väga keeruliseks ja pole mõeldav. Nüüd sain auto tagasi ning leppisime järgmiseks nädalaks aja kokku, et lähme ka siis treeninguid uurima. Esialgu lööme lihtsalt kaasa ja elame sisse, harjume teiste koertega ja vaatame lihtsalt pealt, mismoodi need asjad käivad. Et tasapisi kui vaim valmis, siis võime juba ise ka hakata proovima. Vahva! Kustile oleks mingisugune tegevus päris kasulik, sest kaua sa ikka aiamaal mesilasi ja kasse taga ajad ning naabrite peale haugud. Õues saab ta küll päev läbi olla ja liikumisvajadused ka rahuldatud aga koeral on ikkagi igav, kui midagi ei toimu.
Olime juba esimest korda tõbised ka. Ei oskagi täpselt öelda, mis põhjusel, sest mingeid erilisi sümptomeid (lisakommentaar: nagu hiljem selgus, algas tal hammaste vahetus)
peale kurvastamise, loiu olemise tal nagu polnudki. Kõht oli korras ja söögiisu oli hea. Lihtsalt nagu näed ja paned tähele et koer oli kuidagi närb paar päeva, kõrvad vajusid lonti, silmad olid kurvad ja olemine täpselt selline, nagu oleks keegi temaga äsja riielnud. Leidsin tal just vahetult enne seda hoogu ka sisseimenud puugi, aga... Arst arvas, et ega tal kohe järgmisel päeval ei hakkaks paha ning kuna tal ikkagi hakkas parem ja mitte seisukorra halvenemine, siis võis tegemist olla lihtsalt kas kerge külmetusega või äkki sõi midagi halba .
Samas võib ka jällegi see hammaste vahetus periood veidi niimoodi mõjuda. Sest ega koer inimesest ju suurt ei erine ning nii nagu inimene võib ennast mõni päev lihtsalt kehvasti tunda, nii ka koer. Ja eks ega need ilmadki praegu just suurem asi ei ole
Aga üldiselt on ta meil tõesti tubli poiss! Hästi elurõõmus ja aktiivne seltsiline!
Tellimine:
Postitused (Atom)