24. märts 2012
Üritan blogida – lühidalt ning ühe käega, kuna teise käe peal magab Kusti, lõunasöök kõhus ja aktiivne hommikupoolik seljataga.
Aga nüüd olulise juurde – Kusti.
Tegelikult, nagu päev enne ärasõitu selgus, pidime me tagasi sõitma koguni kahe kutsikaga!!! Nimelt osutus asi nii, et viimasel hetkel oli üks tore naisterahvas leidnud meie Koeraveebist veel Leedu kenneli aadressi (vähemalt on lehest kasu kaJ) ning oli ära anda veel täpselt üks emane kutsikas Genrietta (ehk Jetta, nagu Heli ise teda kutsub). Ja kuna me ju niikuinii enda Kustile juba järgi sõitsime, siis polnud küsimust, kas me saame ka nende kutsika Eesti tuua.
Tegelikult, nagu päev enne ärasõitu selgus, pidime me tagasi sõitma koguni kahe kutsikaga!!! Nimelt osutus asi nii, et viimasel hetkel oli üks tore naisterahvas leidnud meie Koeraveebist veel Leedu kenneli aadressi (vähemalt on lehest kasu kaJ) ning oli ära anda veel täpselt üks emane kutsikas Genrietta (ehk Jetta, nagu Heli ise teda kutsub). Ja kuna me ju niikuinii enda Kustile juba järgi sõitsime, siis polnud küsimust, kas me saame ka nende kutsika Eesti tuua.
Mõtlesin kohe, et transport kasti oleks tingimata vaja, sest muud moodi see poleks loogiline ja Tõnu viskaks meid ilmselt kusagil poole tee peal autost välja :)))
Esimene kohtumine kutsudega oli...wau... Kutsud olid palju armsamad ja ilusamad kui ükski foto seda
edasi suudaks anda,olgu see foto nii ilus kui tahes. Niiii targad näokesed, nii ilusad peened ja õrnad näojooned! Mustad silmakesed, tumedad ilusad kitsad huuled, mustad vuntsikesed, imeilusates värvitoonides – võrratult ilusad!
Ja nii sõbralikud ja asjalikud! Ajasime Svetlana ja Igoriga juttu. Nad rääkisid, seletasid ja õpetasid kuidas ja mismoodi me kutsikatega kodus edasi hakkama peame saama, mida tohib – mida mitte, mida tasub tähele panna ja eriti silma peal hoida, mis on ohtlik, mis kasulik jne jne jne. Allkirjastasime oma dokumendid, saime kaasa spetsiaaltoitu, fliisi kutsu emme lõhnaga ning asusimegi kustikatega tagasiteele.
edasi suudaks anda,olgu see foto nii ilus kui tahes. Niiii targad näokesed, nii ilusad peened ja õrnad näojooned! Mustad silmakesed, tumedad ilusad kitsad huuled, mustad vuntsikesed, imeilusates värvitoonides – võrratult ilusad! Ja nii sõbralikud ja asjalikud! Ajasime Svetlana ja Igoriga juttu. Nad rääkisid, seletasid ja õpetasid kuidas ja mismoodi me kutsikatega kodus edasi hakkama peame saama, mida tohib – mida mitte, mida tasub tähele panna ja eriti silma peal hoida, mis on ohtlik, mis kasulik jne jne jne. Allkirjastasime oma dokumendid, saime kaasa spetsiaaltoitu, fliisi kutsu emme lõhnaga ning asusimegi kustikatega tagasiteele.
Esimese asjana võttis Tõnu kohe selle transportpuuri lahti, et ah las istuvad niisama ilma selle võreta, et kus nad ikka lähevad. Selgus, et kutsikad käitusid väga rahulikult, surusid ennast koos sõbralikult vastu minu sooja külge ja magasid praktiliselt terve tee sõbralikult koos, kord üks all, kord teine peal, kord istus üks ühel peas ja kord pistis teine teisele jalad nina alla. Neil on see vist pesakonnas koos kasvades nii koguaeg. Vahepeal tegime paar peatust bensukates. Andsin kutsudele vett ja pakkusin ühe korra süüa – süüa nad muide armastavad!
Pärnusse tagasi jõudes, tuli Heli oma Jettale Paikusele vastu ja järgi. Vot siis, kui kutsikad lahku löödi, tekkis korraks pisike paanika – nüüd nad olid täitsa üksi, võõras kohas ja mitte ühtegi tuttavat liigutust, häälitsust ega lõhna.
Kuigi ma pean ütlema, et meie Kusti oli ikkagi super super vapper ja tubli! Ei kartnud ta tubades ringi liikuda ega ei võõrastanud. Asus kohe oma mänguasju harutama ja mängima, jooksis ja galopeeris mööda elamist ringi nagu varss kevades aasa peal, haukus televiisorist tulevate häälte peale, pissis ilusti kohe talle pandud pissilapi peale. Isegi pesa võttis kohe omaks, aga mitte selle, mille mina talle ostsin – vaid meie Räpi pesa, ei tea, miks see talle rohkem sümpatiseeris.
Õhtul sõime juba ilusasti koos, andsime Kustile krõbinatele lisaks näpuotsaga proovida eesti juustu ja hakkliha, isegi pirnitükki näris. Me ise loodame ta ikkagi vaikselt tavatoidu peale ümber harjutada, sest kuivtoidu söömine tundub sama ebaloomulik kui sööks ise kuivikuid ja jooks vett peale. Svetlana ütles, et võib küll, aga et siis peame arvestama, et ega kui ta korra on liha sööma hakanud, siis ta pärast enam neid krõpse ei tahagi.
Hommikul andsime krõpsudele natuke kaerahelbeputru, mis talle väga maitses ja lõunaks sai ta juba supi paksust ehtud püreed. Kõht pole tal kül siiani sellest menüü muutusest lahti läinud ja tunneb ta ka ennast suurepäraselt – isegi liiga suurepäraselt, sest mu käsi hakkab vaikselt ära surema :)
Kuigi ma pean ütlema, et meie Kusti oli ikkagi super super vapper ja tubli! Ei kartnud ta tubades ringi liikuda ega ei võõrastanud. Asus kohe oma mänguasju harutama ja mängima, jooksis ja galopeeris mööda elamist ringi nagu varss kevades aasa peal, haukus televiisorist tulevate häälte peale, pissis ilusti kohe talle pandud pissilapi peale. Isegi pesa võttis kohe omaks, aga mitte selle, mille mina talle ostsin – vaid meie Räpi pesa, ei tea, miks see talle rohkem sümpatiseeris.
Õhtul sõime juba ilusasti koos, andsime Kustile krõbinatele lisaks näpuotsaga proovida eesti juustu ja hakkliha, isegi pirnitükki näris. Me ise loodame ta ikkagi vaikselt tavatoidu peale ümber harjutada, sest kuivtoidu söömine tundub sama ebaloomulik kui sööks ise kuivikuid ja jooks vett peale. Svetlana ütles, et võib küll, aga et siis peame arvestama, et ega kui ta korra on liha sööma hakanud, siis ta pärast enam neid krõpse ei tahagi.
Hommikul andsime krõpsudele natuke kaerahelbeputru, mis talle väga maitses ja lõunaks sai ta juba supi paksust ehtud püreed. Kõht pole tal kül siiani sellest menüü muutusest lahti läinud ja tunneb ta ka ennast suurepäraselt – isegi liiga suurepäraselt, sest mu käsi hakkab vaikselt ära surema :)
Öösel magasime Kustiga põrandal madratsil koos. Magas ta üsna üli super hästi – ärkas korraks öösel poole nelja paiku, haukus pimedas toas igaks juhuks ja läks otsejoones oma pissilapile, tegi häda ära ja tuli magas minu padja peal edasi. Hommikul ärkas poole seitsmest ja siis ma pidin temaga mängima, sest „härral“ oli uni vist täis. Eks see magamise asi on ika nagu titedel alguses – vajab veel harjutamist!
Vot sellised on meie esimesed elamused ja esimesed muljed. Oleme Tõnuga väga rahul ja õnnelikud, ometi on meil mingi silmarõõm kodus – eriti minu jaoks on nüüd olemas seltsiline ja kompanjon, elushing kellega „maailma asju ajada“. Järgmiste blogideni!
Auh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar