Esimene nädal

30 märts 2013

Niisiis – praktiliselt on esimene nädal meie lõbusast ühisest kooselust seljataga ning on hakanud tekkima tähelepanekuid, mis loom see meie Gustaw siis õigupoolest on. 

Ütlen ausalt, et ta on alles täielik põmmpea, nagu oma 10 nädalase vanuse kohta kohane ongi. Ei taipa ta päris kõike kohe ja mõtlemine läheb tiba sassi ja vastuolu oma tegevusega, puterdab ja juhmerdab nagu väike paharett. Ja ooo jee – tegemist on tõelise paharetiga! Sellest, et „Ei tohi!“ „Ei või!“ „Ei roni sinna või tänna!“ jne jne – on nagu hane selga vesi. Minuarust, mida rohkem keelad, seda rohkem ta veel tahab risti vastupidi teha ja ronida sinna kuhu ei lubata - keelatud vili on ju ikka magusam! ;)

Ronimine meeldib talle hirmasti. Koguaeg peab jälgima, et ta diivanile ei roniks või trepist üles ei läheks. Trepi ma blokeerisin lihtsalt lillepottidega ära, aga diivani peale ta sindrinahk suudab ikka ronida, eriti kui diivani ette mõni padi maha ununeb. Ja sealt on loomulikult vaja edasi laua peale jne.  Hästi arukas oleks kutsikal need võimalused kusagilt alla kukkumiseks ära võtta.

Põrandal maas temaga pikutan, siis tal on ka ilmtingimata vaja otsa ronida ja sinu peal lamada, mis siis et on ebamugav ja ebakindel asend, aga turnida talle meeldib. Magamiseks eelistab ta ka loomulikult soojas  süles tudumist ja ööseks ronib kaissu :)

Hetkel ma ei julgeks väita, et kõik pinšerid hirmasti hüppavad ja karglevad, sest meie Kusti eelistab rohkem niisama tormata toast tuppa, koperdada jalus, oma mänguasju tuuseldada ja mürada. Sellistest hüplevatest liigutustest ma olen ise ka teda teadlikult hoidnud, et umbes tõstaks midagi kõrgele – todipala või mänguasja – ning et ta sellele järele hüpleks. Mulle eriti ei meeldi, kui koer kargleb ja loodan, et meie Kustil ehk on suurem maakülgetõmbejõud kui ülejäänutel pinšeritel.

See eest on ta üks õudne hammustaja ja pureja. Ma ei tea, kas asi on selles, et tal on kutsika peenikesed teravad hiire hambad suus, mis on nõelteravad või ta hammustab tõesti nii kõvasti, aga ma täitsa vahel karjun ja mul on tunne, et ta hammustab mul vere välja. Ja ega kui teda karistada, siis ta ei saa aru ka, et ei tohi, vaid arvab, et see on ka mingi mäng ja hammustab veel kõvemini.

Üldiselt on ta võrreldes sellega, kui me ta tõime, palju rahulikumaks juba jäänud. Esimesed paar päeva käis ta

mul nagu vihaleht taguotsa küljes tagant järele. Nüüd juba saab aru, kui "emmel" on näiteks süüa vaja teha või kui ma praegu arvuti taga olen. Siis ta keerab rahulikult ennast kerra ja paneb sliipi.

Ja magab ta üsna palju – tund aega magab – 2 tundi on üleval. Öösel magab ka õnneks täitsa ilusasti hommikuni välja. Hommik on siis kusagil kell 7, kui härra ennast pikaks ringutab suure piiksuga ja siis ülejäänud pererahvast üles äratama hakkab.

Sööb ta meil ka juba täiesti tavalist toitu. Ma püüan tema menüü võimalikult tasakaalustatud, mitmekesise ja tervisliku hoida ning anda talle kõige paremat ja toiteväärtuslikumat sööki: hakkliha, kanaliha, kala, pudrud, hautatud köögivili, puuviljad, kohupiim, juust, sülti, sprotti. 

Üks  iseloomujoon on tal oma toidu peitmine ja matmine. Kui kohe kõike ära ei jaksa süüa, siis võetakse see hammaste vahele ja pannakse kuhugi padja, madratsi, põrandavaiba või oma pesa sisse peitu. Tube koristades võid ikka siit nurgast või sealt nurgast leida midagi põnevat - ära kuivanud juustutüki või padja alt kuivanud kreveti.

17 aprillil on meil teine vaktsineerimis kuupäev ja pärast seda peaksime me põhimõtteliselt nagu õue ka saama.