TRENNI JUTTU

Nüüd siis natukene trennijuttu ka.

Alstuseks ma teeks reklaami meie „Pärnu Agility“ klubile. Kui sa oled Pärnu või Pärnumaa inimene, kui sul on koer ja kui sulle pakub huvi oma neljajalgse sõbraga midagi põnevat ette võtta, siis on just „Pärnu Agility“ ja agility treeningud selleks see õige koht, kuhu sa oma sammud peaksid seadma! Kohe päris täitsa tõsiselt!

Ei maksa karta, et äkki koer ei saa hakkama või äkki ei tule midagi välja – kõik on alustanud nullist ja kõige parem ning kõige õigem ongi teha seda koos välja õppinud juhendajaga, kes õpetab ja seletab sulle: miks koer midagi teeb, miks ta käitub ühte või teistmoodi, mida sina ühel või teisel juhul tegema peaksid, kuidas reageerima, kuidas koera kuulekust kasvatada. 

Meie klubi treenerid Ede Brand ja Eve Lepik on lihtsalt suurepärased inimesed, ütleksin, et Koerainimesed suure

algustähega. 

Kui mina enne trenni minemist arvasin, et ma saan ise ka oma koeraga hakkama ja  no mida see võõras inimene ikka teab minu koera kohta sellist, mida mina ei tea – siis ma eksisin. Koerte treenerid on ikkagi kogemustega koolitajad ja nad on näinud sinust rohkem, teavad sinust rohkem ja oskavad sinust rohkem.

Me oleme nüüd Gustawiga käinud trennis umbes pool aastat ja areng on olnud minu jaoks tohutu – meie mõlemi areng! Kui me trenni läksime, siis ma olin täpselt samasugusel arvamusel, et see koer ei hakka eluilmaski midagi tegema – mis istu?, mis lama?, mis takistusi ta hakkab käsu peale tegea? – et nalja teete või??? Ma olin täielik skeptik, kuna ma nägin mida ta tegi kodus ja kodus ta ei kuulanud ühtegi keeldu ega käsku ja mis hea pärast ta seda veel väljaspool kodu tegema oleks pidanud.!? 

Üllatus üllatus! Meie treener Ede pani ta esimese 10 minuti jooksul käsu peale istuma ... mul vajus suu lahti!!!! Eeee...et mismoodi?? Et kuidas ta seda nüüd tegi? Järgmiseks ta juba lamas!!! Noh põhimõtteliselt selline oligi meie esimene trenn. Et hakata koeral treenima käsklust täitma ja selle eest preemiat andma, et ta saaks aru, kui ta kuulab käsku, täidab selle, siis saab midagi head. Esimesed nädalad tomub põhimõtteliselt selle kinnsitamine koera peas.

See „käsk + käsu täitmine + preemia“, see oli nii lihtne süsteem ja see muutis hoobilt mu elu.

Ja kolmas asi, koeral ei tohiks kõht koguaeg hommikust õhtuni täis olla. Koer võib süüa päevas kaks korda väikesed portsud , AGA... 

trennipäevadel enne trenni teda sööta ei tohiks !!!! Ja koer võib vabalt isegi terve päeva olla söömata. Mitte midagi ei juhtu!

Söömisega kaasneb treeningutel ka see oht, mida treener Eve mulle rääkis, et kui koer täis kõhuga hakkab jooksma, hüppama ja pingutama – siis tal võib tekkida soolekeerd ja see on tundide küsimus, kui sul lihtsalt enam polegi koera. Et kui see ka ei pane mõtlema, siis...

Gustawi arengust: No kui me selle istumis lamamis asja selgeks saime, siis me läksime üsna ruttu juba takistuste juurde. Alguses õpetasimetalle üle ühe tõkke hüppamist. Seejärel võtsime juba kaks tõket järjest. Siis

kolm. 

Ei maksa kohe arvata, et te lähete trenni ja siis te peate oma koeraga igasuguseid asju hakkama tegema. Iga uue takistuse: olgu see tõke, tunnel, kott, poom, „A“, kiik, slaalom, ratas...kõik asjad võetakse eraldi läbi, iga uus trenn õpitakse midagi uut, listakse sinna juba õpitud takistusi, tehakse neid vaheldumisi, kuni asjad muutuvad aina keerulisemateks ja keerulisemateks – ehk ülesanded koerale lähevad raskemaks – teile loomulikult ka

Ja tasapisi, tasapisi endale märkamatult avastate te, et appikene, kui tark koer teil on ja kui palju ta tegelikult teha oskab!!! Ja siis hakkate aru saama, et rumal pole üldse koer, vaid tegelikult on väga palju hoopis kinni koerajuhis ehk teis endas ja võibolla koer õpib palju kiiremini, kui teie ise. Koerajuhist oleneb rajal väga väga palju! 

Ei ole nii, et koer teeb rajal asju meelega valesti ja et koer on loll ja teie tegite kõik õieti. Tegelikult on koera ja koerajuhi töö üks suu tiimitöö. Koer vaatab ja jälgib oma juhti – tema kehakeelt, tema kehahoiakut, kuulab tema häält, käsklusi, tajub tema motiveerimist.