Kikkis kõrvadega Kusti (3 kuune)

Kui ma eelmisesse artiklisse tõlkisin juhendi „Kuidas koera kõrvu teipida“, siis on mul teile suurepärane üllatus – Kusti kõrvad tõusid ise paar päeva tagasi kikki :) Noh, mitte küll üleöö ja mitte, et nad nüüd hoiaksid nagu täiskasvanud koera kõrvad, aga siiski – lootust, et nad nüüd kikki tõusevad on!

Proovisin ühel päeval huvi pärast, kas ta neid tikke laseb endale kõrva kleepida – no ega talle ei meeldinud ikka küll!

Põhimõtteliselt kraapis ja raputas ta need poole tunni jooksul peast ära, ronis solvunult oma majakesse ja püherdas seni, kuni need sarved peast kadunud olid. Ma juba tegin järelduse, et vaevalt ta neid mul edaspidigi laseks plaasterdada. 

Kusjuures, appi kui palju karvu see plaaster isegi ühe korraga kõrva küljest ära kisub - uskumatu! :((( Mis tulemasina vedelikust ja liimist nad veel räägivad - see on julm! Ma ei kujuta ette, kas neil koertel pärast sellist liimimist ja plaasterdamist jäävad kõrvad päris kiilaks vä?  Ja muidugi see ei meeldi ju kutsikale üldse...Üsna kole...

Kõrvad tõusid ise, eriti mänguhoos, kui ta ise oli aktiivne ja üritas hammustamist, muremist ja maadlemist teha, ajas neid kikki ja pööras seljataha ja...nagu selline „kõrvade treeningu“ moodi asi toimus. Ja eriti kui ta midagi pingasalt kuulas, siis tõusid nad täitsa kikki. Talle endale käivad isegi oma kikkis kõrvad alles närvidele - raputab ja loperdab nendega ka koguaeg, et mida värki nad seal pea peal pendeldavad

Homme siis lähme teisele vaktsineerimisele ja siis pääseme „ametlikult“ õue ka.  

Eks ma ikka "salaja"  olen temaga käinud kodu ümber nuuskimas ja mängimas ka. Kõige rohkem kardan ma, et ta kusagilt puuke külge ei korjaks – muud ohud on üsna minimaalsed ja päris külma ilmaga ma teda õue ikka pole vedanud. Homme saab puugi ja kirbutõrje ka, siis ei pea sellepärast ka enam pablama.

Aga muidu on meil tervis korras, sööme hästi, magame ilusasti, mäurame ja teeme koerust nii kuidas jaksame – elu veereb nagu hernes ja seda saab isegi taga ajada! ;)