Aprill 2013

Niisiis – aasta 2013!!!

Esimene väga tähtis sündmus sellel aastal oli muidugi Gustawi esimene sünnipäev – 20 jaanuaril! Panime Kustile kõik puha kikilipsu ette, et ikkagi pidupäev. Et tunne veidi erilisem oleks, küpsetasime talle hakklihast spetsiaalse isikliku suure kotleti , kuigi toores hakkliha maitseb talle ilmselt palju paremini.

Kingitusi sai ta kaa – kummist röhkiva notsu  ja kaks puuri, ühe autosse ja teise tuppa. 

Transportpuur on koht, kus ta tunneb ennast palju turvalisemalt, kui kellegi süles kõõludes. Ta on seal rahulik, ta võib seal sõidu ajal lesida, seista, istuda, tal on ohutu ja hea olla. 

Sama asi toas – puur on tema teritoorium, pesa. See ei pea isegi olema kinni, vaid ta saab sinna sisse välja liikuda, magada, seal puhata, oma asju sinna peita. Koerale meeldib oma koht – uskuge mind! Ja kui te lähete kodust ära, siis panete ta sinna kinni, sest kui teid ei ole kodus, siis võite te rahulikult oma toimetusi ajada,

teades, et ta ei näri teil üksinda kodus juhtmeid, pole midagi ära lõhkunud, pole kusagilt alla kukkunud, ennast mingi asjaga ära poonud, kinni jäänud, midagi mürgist ära söönud. Koer on oma puuris ja te tulete tagasi, on ta seal täpselt samas olukorras. Ilma puurita te selles kindel olla ei saa.  

Hilisem kommentaar: Puur ei leidnudki meie kodus kasutust, sest koer seal ei maganud, sinna kinni me teda ei pannud ja oli kole ja nõme ning võttis palju ruumi toas. Seega viskasime selle minema ja kandsime mõtetutesse kuludesse maha.  Küll aga on transportpuur autos igati vajalik!!!

Gustaw on olnud siiani absoluutselt terve ja pole mingeid kaebuseid... Mulle tundub, et ta esimene puberteet on ka nagu möödas. Vahepeal ta oli ikka päris sõnakuulmatu mürsik, otsis tähelepanu ja tegi selle jaoks kõikvõimalikke trikke ja pahandusi – näris mul igasugu asju puruks ja varastas kõike mis ripakile jäi. 

Mul on päris mitu paari jalatseid (eriti selliseid mille taha hammas hästi hakab, plätud näiteks) puruks näritud, ilus jänesetuttidega kampsun mida ma ei saanudki kordagi kanda tõmmati ribadeks, arvuti adapterite ja telefoni juhtmeid ja sokke ja kindaid ja mütse ja telefoni kotte ja.... Ühesõnaga kõik  mis hambusse jäi, see puruks tõmmati. Ohhh.... ma vist pole seda enam ammu märganud, et ta midagi puruks oleks tõmmanud. Varastab küll veel jah, aga rohkem mängu mõttes, et püüdke mind kinni nüüd kui saate. Lemmikasjad on ikka issi sokid ja telefonikott ja selline kraam. Aga üldiselt on ta palju palju rahulikum ja tasakaalukam!

Süüa meeldib talle endiselt. See on ikka jube, kuidas see koer

koguaeg süüa nõuab! Niikui keegi külmkapi ust liigutab, nii on Gustaw kohal – silmad põlevad nagu hullul. Sellise  hullunud pilguga võiks trepikojas väikseid lapsi ja vanainimesi ehmatada. Mitte üks suutäis ei jää tal kahe silma vahele, kui keegi sööb. Ta näeb ja kuuleb kõike, mis on söögiga seoses. Ja ta nõuab koguaeg, et talle ka antakse – hüppab ja põrkab väsimatult laua kõrval, kui teda ei märgata, siis haugatab kurjalt.Söömine on pinšeritel ikka väga veres. Küsi ükskõik milliselt pinšeri omanikult, kõik räägivad sama juttu, et on jube aplad väikesed õgardid.

Ja Gustaw on nõus kõike sööma – KÕIKE! Ma pole veel näinud asja mida ta ei oleks söönud.

Magusat ta õnneks ei tahagi, noh sööks ikka kui hakkaks iga päev andma, aga õnneks me ise ka ei söö magusat, seega oleme koeraga võrdses seisus. 

Kõht sellel koeral täis ei saa kunagi. Sellepärast talle ei saagi anda, ta sööks ennast lihtsalt vigaseks või surnuks või läheks lõpuks paksuks. 

Paksudel koertel on teadupärast aga samad hädad mis ülekaalulistel inimestel ja oma käega koera vigaseks sööta on ikka kurjast küll.... Seega siinkohal peab oma suure loomaarmastusega piiri pidama, et oma looma mitte surnuks armastada!

Õnneks on Gustaw väga energiline ja aktiivne loom ning tal on oma perega ehk meiega väga vedanud, sest me jooksutame ja liigume temaga ikka väga palju õues. 

Kui ma olen siin rääkinud mõne koeraomanikuga, kes väidab, et ta laseb oma koera hommikul 5-10 minutit kiiret pissile ja järgmine kord tuleb ales õhtul umbes pool tunnikest, siis minule jääb see tsipa arusaamatuks :((  

Meie jalutamehommikuti 40 – 60 minutit (viimasel ajal käime lausa 30-40 minutit sörkimas koos). Päeval jalutame 1 – 1,5 h. Ikka kohe mõnuga ja tempokalt kõnnime. Ja õhtul jälle üks tunnike. Kokku mingi kolm tundi päevas värsket õhu käes. 

Pluss on veel kaks korda nädalas agility treeningupäevad. Ja on koer õnnelik ja ise olen rahul. Mis ma sellest koerast siis võtsin, kui ma temaga jalutamas ka ei viitsiks käia???
 Et selles mõttes saab temast ikka rahu ka, et ta päris 24/7 sulle punnis silmadega otsa ei vaata, et „tavai teeks nüüd midagi!.

Kuna käes on kevad ja lumi sulanud, siis on kätte jõudnud vaktsineerimiste ja igasugu tõrjete aeg: puugid ja ussid. Meil tulebki järgmine nädal vaktsineerimise kuupäev ning enne vaktsineerimist on vajalik nädal ennem anda ussiroht ja puugitõrje. Siis on nagu selle koha pealt ka muretu kevad alanud.